Ma võtan ennast kokku.
Ja see võib tähendada, et
ma veeretan end tihkeks lumepalliks,
särav jää nii seest kui väljast.
Ja kui ma olen võtnud ennast kokku
võin lennata kui kuul
ja tabada
ja jalust rabada.
Kuid ma ise pole kuulikindel
ja seda te ei näe.
Ma võin minna ka hooga mööda
ja leida ennast purustatult
lumekindluse müüridelt.
Minu jäine süda kõigile valla
astu peale ja talla.
13.2.12
Halb päev
Mul ei ole täna tuju.
Ei tea, kuhu tuju läks.
Tujul oli põõsa kuju,
tujul oli karu jaks.
Ilma tujuta ei ole
tuju teha midagi,
päeva hakust saati pole
kirja saanud ridagi.
Hommikul kui tõusin üles
tuju alles oli veel.
Teatage, kes leiab üles,
küllap kaotasin ta teel.
Ausal leidjal vaevatasu
lubadagi võiksin ma
aga vaevalt sest on kasu,
pole tuju teatada.
Ei tea, kuhu tuju läks.
Tujul oli põõsa kuju,
tujul oli karu jaks.
Ilma tujuta ei ole
tuju teha midagi,
päeva hakust saati pole
kirja saanud ridagi.
Hommikul kui tõusin üles
tuju alles oli veel.
Teatage, kes leiab üles,
küllap kaotasin ta teel.
Ausal leidjal vaevatasu
lubadagi võiksin ma
aga vaevalt sest on kasu,
pole tuju teatada.
30.12.11
Ajude puudumisel on soovitav teha tööd südamega
Tarkus tuleb tasapisi
ja teravmeelsust kohates
võib sootuks ümber mõelda
ja tulemata jätta.
Aga haridus, helge tuleviku pant
ei jäta sind hätta.
Ja ajusid, nagu aruandeidki,
on võimalik immiteerida.
Diplom on asendamatu mimikri.
ja teravmeelsust kohates
võib sootuks ümber mõelda
ja tulemata jätta.
Aga haridus, helge tuleviku pant
ei jäta sind hätta.
Ja ajusid, nagu aruandeidki,
on võimalik immiteerida.
Diplom on asendamatu mimikri.
3.7.11
Veel 1
Ja öösiti sa tuled,
kui päeva olen tõstnud kõrvale
ja pimedus, mis jaanipäevaaegsest ööst
on pagendatud välja
saab läbi vaikuse
mu hinges koha.
Siis selles pimeduses oled sina ka.
Ja hirm, mis päeval hoiab
otsust kammitsas
teeb ruumi kahetsusel.
Sina, minu armas ja hea.
Ma ei tunne sind
ja ma ei tea, kas tundma saangi.
Hulljulget otsust
nooruspöörasust
ja lollust mitte ette näha
on vaja...
On sinul vaja,
sest sinu jaoks see on
elu ja surma küsimus.
kui päeva olen tõstnud kõrvale
ja pimedus, mis jaanipäevaaegsest ööst
on pagendatud välja
saab läbi vaikuse
mu hinges koha.
Siis selles pimeduses oled sina ka.
Ja hirm, mis päeval hoiab
otsust kammitsas
teeb ruumi kahetsusel.
Sina, minu armas ja hea.
Ma ei tunne sind
ja ma ei tea, kas tundma saangi.
Hulljulget otsust
nooruspöörasust
ja lollust mitte ette näha
on vaja...
On sinul vaja,
sest sinu jaoks see on
elu ja surma küsimus.
6.5.11
Mida ma olen teinud täna, et oma unistust toita?
Ma kastsin lilli täna kontoris
ja see
on parim asi, mis ma üldse tegin.
Ja ma ei ole täna kellelegi halvasti öelnud
veel.
Ja selle pärast ongi mul hea meel.
Mu sõber küsis:
"Kas sa armastad oma tööd?"
Ma vastasin:
"Mulle meeldib su küsimus."
Ja tema arvas, et see küsimus tegi mu meele heaks.
Inimesed teevad hulle asju.
Neid asju, mida lihtsalt ei tehta.
Kas hullused on mulle lubatud?
Kellelt ma küsin?
Ma kirjutasin täna selle luuletuse ka
ja võin nüüd
jälle rahus
mõned päevad
vastu pidada.
ja see
on parim asi, mis ma üldse tegin.
Ja ma ei ole täna kellelegi halvasti öelnud
veel.
Ja selle pärast ongi mul hea meel.
Mu sõber küsis:
"Kas sa armastad oma tööd?"
Ma vastasin:
"Mulle meeldib su küsimus."
Ja tema arvas, et see küsimus tegi mu meele heaks.
Inimesed teevad hulle asju.
Neid asju, mida lihtsalt ei tehta.
Kas hullused on mulle lubatud?
Kellelt ma küsin?
Ma kirjutasin täna selle luuletuse ka
ja võin nüüd
jälle rahus
mõned päevad
vastu pidada.
25.7.10
1
Ma tahaksin surra kui ma olen vana.
Mu kirstu kõrval seisaks mu pere,
kelle silmad on kurvad, aga süda rõõmus,
et ma tulin,
et ma olin,
et ma läksin.
Ma tahaks, et mu kirstu kõrval seisaks mu pere.
Et lapsed ei püsiks paigal,
et suured teeksid silma.
Et mu kallim ei usuks.
Ei usuks, et ma ei maga,
et ma varsti ei ärka
ja ei hakka torisema.
Et ta tunneks mind oma südames,
nii nagu ma praegu olen:
ärkan varsti
ja hakkan torisema,
aga ise olen noor ja kerge
nagu mu hing siis,
kui keha on liiga raskeks saanud, et kanda,
kui mu kirstu kõrval seisab mu pere
ja lapsed ei püsi paigal
ja suured teevad silma
ja elu läheb edasi.
Minu silmad nende silmades,
minu peopesa
lõuajoon
ja kogu mu armastus.
Mu kirstu kõrval seisaks mu pere,
kelle silmad on kurvad, aga süda rõõmus,
et ma tulin,
et ma olin,
et ma läksin.
Ma tahaks, et mu kirstu kõrval seisaks mu pere.
Et lapsed ei püsiks paigal,
et suured teeksid silma.
Et mu kallim ei usuks.
Ei usuks, et ma ei maga,
et ma varsti ei ärka
ja ei hakka torisema.
Et ta tunneks mind oma südames,
nii nagu ma praegu olen:
ärkan varsti
ja hakkan torisema,
aga ise olen noor ja kerge
nagu mu hing siis,
kui keha on liiga raskeks saanud, et kanda,
kui mu kirstu kõrval seisab mu pere
ja lapsed ei püsi paigal
ja suured teevad silma
ja elu läheb edasi.
Minu silmad nende silmades,
minu peopesa
lõuajoon
ja kogu mu armastus.
25.3.10
Tallinn, mu arm
Linnaskäik on äraütlemata inspireeriv. Kummaline, et ma seda ütlen, aga tegelikult ma ikka väga armastan Tallinna.
Kõnnin mööda Tartu maanteed bussijaama poole. Vaatan räästaid ja loodan, et mis sealt tulla on, on juba tulnud. Kõnniteed on kitsad ja lumesupist üleujutatud. Ühe maja nurga külge on kinnitatud vineerist silt: "Ohtlik kõndida!". Samasugune silt paistab kahekümne meetri kauguselt maja järgmise nurga küljest. Kui ellu jääda tahad, mine ringiga, aga minna pole kuskile. Looduslik valik? Kes lennata oskab, jääb ellu.
Bussijaama kontorist saan kirve. (Tuttava tuttav unustas bussi.) Torkan selle kotti. Ooteruumis naeratan möödaminnes turvamehele armsasti. Too võpatab silmnähtavalt. Kirves ei paista välja. Huvitav, millest mu silmad räägivad?
Lastekodu tänaval on pompöösne juuksurisalong. Silt akende kohal röögib mingi juuksuri nime poole meetri kõrguste tähtedega. Ukse kõrval trepi peal seisab sama kõva häälega kisendavate riietega tibi ja teeb suitsu. Kootud kleit ulatub napilt ümber pupsis tagumiku, meik on professionaalne ja ilmselt ise tehtud. Ümber piha on vöö, mis näeb välja nagu Balta turu kaltsuka kõige maitsetum eksemplar ja on järelikult mitmetuhandekroonine disaineritöö. Igatahes ütleb see juuksurisalong selges eesti keeles (kasutades sealjuures kirillitsat): "Ainult siit - LINNA KÕIGE KALLIM SOENG - kuniks elu." Punkti i peale paneb neiu, kes oma läikivat Porshet salongi ees ümber pöörata üritab. Tee on kolm meetrit lai ja isegi minusuguse platsisõidunutujoru silmadele paistab ruumi nii ees kui taga tublisti olevat. Kuidagi õnnestub tal lumehange tagurdada. Auto peatub, juht sasib oma vastlakitatud lakka, ilme ütleb: "Ma mäletan, mul oli siin kunagi kuskil üks aju... vist." Siis pannakse edaspidikäik sisse ja mina silkan kõrvale, sest tõesti, kolm meetrit otse ja veidi paremale ja siis kaks meetrit tagurpidi ja vasakule ja ta olekski väljas. Poolsada meetrit edasi sumbanuna vaatan tagasi ja röögatan. Porshe tagurdab, tagaratas põrkab vastu madalat poolkerakujulist kõnniteepiiret ja jääb seisma. Juht annab gaasi ja vägev masin sõidabki rattaga üle piirde, mis auto põhja vastu põrgates vägeva ragina kuuldavale toob. Ma tunnen millegipärast füüsilist valu ja süütunnet.
Kõnnin mööda Tartu maanteed bussijaama poole. Vaatan räästaid ja loodan, et mis sealt tulla on, on juba tulnud. Kõnniteed on kitsad ja lumesupist üleujutatud. Ühe maja nurga külge on kinnitatud vineerist silt: "Ohtlik kõndida!". Samasugune silt paistab kahekümne meetri kauguselt maja järgmise nurga küljest. Kui ellu jääda tahad, mine ringiga, aga minna pole kuskile. Looduslik valik? Kes lennata oskab, jääb ellu.
Bussijaama kontorist saan kirve. (Tuttava tuttav unustas bussi.) Torkan selle kotti. Ooteruumis naeratan möödaminnes turvamehele armsasti. Too võpatab silmnähtavalt. Kirves ei paista välja. Huvitav, millest mu silmad räägivad?
Lastekodu tänaval on pompöösne juuksurisalong. Silt akende kohal röögib mingi juuksuri nime poole meetri kõrguste tähtedega. Ukse kõrval trepi peal seisab sama kõva häälega kisendavate riietega tibi ja teeb suitsu. Kootud kleit ulatub napilt ümber pupsis tagumiku, meik on professionaalne ja ilmselt ise tehtud. Ümber piha on vöö, mis näeb välja nagu Balta turu kaltsuka kõige maitsetum eksemplar ja on järelikult mitmetuhandekroonine disaineritöö. Igatahes ütleb see juuksurisalong selges eesti keeles (kasutades sealjuures kirillitsat): "Ainult siit - LINNA KÕIGE KALLIM SOENG - kuniks elu." Punkti i peale paneb neiu, kes oma läikivat Porshet salongi ees ümber pöörata üritab. Tee on kolm meetrit lai ja isegi minusuguse platsisõidunutujoru silmadele paistab ruumi nii ees kui taga tublisti olevat. Kuidagi õnnestub tal lumehange tagurdada. Auto peatub, juht sasib oma vastlakitatud lakka, ilme ütleb: "Ma mäletan, mul oli siin kunagi kuskil üks aju... vist." Siis pannakse edaspidikäik sisse ja mina silkan kõrvale, sest tõesti, kolm meetrit otse ja veidi paremale ja siis kaks meetrit tagurpidi ja vasakule ja ta olekski väljas. Poolsada meetrit edasi sumbanuna vaatan tagasi ja röögatan. Porshe tagurdab, tagaratas põrkab vastu madalat poolkerakujulist kõnniteepiiret ja jääb seisma. Juht annab gaasi ja vägev masin sõidabki rattaga üle piirde, mis auto põhja vastu põrgates vägeva ragina kuuldavale toob. Ma tunnen millegipärast füüsilist valu ja süütunnet.
18.3.10
Paastu ja patukahetsuse kontekstis...
Sellel kevadel on religioosne mõõde.
Milline mõnus paks lumekiht. Katnud kõik, mis linnas on, nii et meile tundub, et elame Maal, mitte mingis kummalises rohelusega garneeritud tehisruumis. Valge ja puhas ja ilus. Nagu piparkoogiglasuur.
Aga kui lumi sulab päikeselistel päevadel, tuleb kõik välja. Pruugitud hügieenisidemed, koerasitt ja tahm kooruvad lumest nagu liialdused patukahetsuspühal. Porilomp, mis linnaäärses bussipeatuses sinitaeva all rõõmsalt vuliseb, näeb välja nagu okse. Hei, arvatavasti see ongi okse, miks ta ei peaks olema. Piparkoogiglasuur tuleb vanalinna katuseharjadelt vihmaveetorusid mööda alla nagu Zeusi välk, pannes inimesi rekordiväärilisi hüppeid tegema. Või siis jätab vihmaveetorud kus seda ja teist ja tuleb otse, oma vääramatul sirgjoonelisel eluohtlikul viisil.
Milline kergendus on miinuskraadidega öö, mis porilombiokse jääkaane alla konserveerib. Milline kergendus on märtsilõpu lumesadu, mis peidab kusest kollase lume.
Sellegipoolest oleme me seda näinud. Ja tihased räägivad juba nädalaid omas keeles, et see ei saa nii lõputult kesta. Kõik see tuleb lõpuks ikka välja. Päike sulatab lume, ja kuivatab vee ning kevadine tuuleke puhub tolmuna maas vedeleva okse meile suhu ja silma.
Paastu ja patukahetsuse kontekstis...
Milline mõnus paks lumekiht. Katnud kõik, mis linnas on, nii et meile tundub, et elame Maal, mitte mingis kummalises rohelusega garneeritud tehisruumis. Valge ja puhas ja ilus. Nagu piparkoogiglasuur.
Aga kui lumi sulab päikeselistel päevadel, tuleb kõik välja. Pruugitud hügieenisidemed, koerasitt ja tahm kooruvad lumest nagu liialdused patukahetsuspühal. Porilomp, mis linnaäärses bussipeatuses sinitaeva all rõõmsalt vuliseb, näeb välja nagu okse. Hei, arvatavasti see ongi okse, miks ta ei peaks olema. Piparkoogiglasuur tuleb vanalinna katuseharjadelt vihmaveetorusid mööda alla nagu Zeusi välk, pannes inimesi rekordiväärilisi hüppeid tegema. Või siis jätab vihmaveetorud kus seda ja teist ja tuleb otse, oma vääramatul sirgjoonelisel eluohtlikul viisil.
Milline kergendus on miinuskraadidega öö, mis porilombiokse jääkaane alla konserveerib. Milline kergendus on märtsilõpu lumesadu, mis peidab kusest kollase lume.
Sellegipoolest oleme me seda näinud. Ja tihased räägivad juba nädalaid omas keeles, et see ei saa nii lõputult kesta. Kõik see tuleb lõpuks ikka välja. Päike sulatab lume, ja kuivatab vee ning kevadine tuuleke puhub tolmuna maas vedeleva okse meile suhu ja silma.
Paastu ja patukahetsuse kontekstis...
27.9.09
Tagurpidimäng
Laste kõrvad on ju kapsalehed. Emme jutt sinna sisse ei lähe. Või kui läheb, siis viuh teisest kõrvast jälle välja.
Kõike on vaja kakskümmend korda öelda. Ja kätega vehkida, et tähelepanu võita. Ja häält tõsta.
Tagurpidimäng on imerohi. Kõigepealt tuleb kokku leppida, et nüüd on tagurpidimäng ja siis öelda: "Ära praegu vetsu mine."
Laps: "Ahah, ma siis ei lähe."
Mina: "Ega ma sulle tuld põlema ei pane ju, sulle meeldib pimedas käia, eks."
Laps: "Jajah, pane palun tuli kustu, jah!"
Ligikaudu kuueaastasega töötab küll.
Kõike on vaja kakskümmend korda öelda. Ja kätega vehkida, et tähelepanu võita. Ja häält tõsta.
Tagurpidimäng on imerohi. Kõigepealt tuleb kokku leppida, et nüüd on tagurpidimäng ja siis öelda: "Ära praegu vetsu mine."
Laps: "Ahah, ma siis ei lähe."
Mina: "Ega ma sulle tuld põlema ei pane ju, sulle meeldib pimedas käia, eks."
Laps: "Jajah, pane palun tuli kustu, jah!"
Ligikaudu kuueaastasega töötab küll.
23.4.09
Miks ma ei lähe mõttetalgutele
Jututoad on toredada asjad. Inimesed saavad auru välja lasta. Ma käin isegi aeg-ajalt jututubades. Räägin ära mis südamel on ja pärast mõtlen, et aisaraisk kus lajatasin nüüd hästi. Teised räägivad ka midagi ja paremal juhul ma noogutan ja naeratan mõistvalt neid kuulates ja mõtlen pärast: "See tüüp ei lasknud ju teistel üldse rääkida," või et: "See tibi ajas ikka täiega imelikku juttu."
Halvemal juhul ma muidugi ütlen sellele tüübile ja sellele tibile ka mis ma nende jutust arvan ja siis läheb lahti see, mida arvata oligi.
Mis see siis nüüd on. Grupiteraapia? Võtame kätest kinni ja hüüame ohhoo?
Halvemal juhul ma muidugi ütlen sellele tüübile ja sellele tibile ka mis ma nende jutust arvan ja siis läheb lahti see, mida arvata oligi.
Mis see siis nüüd on. Grupiteraapia? Võtame kätest kinni ja hüüame ohhoo?
18.12.08
Mossitan
Tegelikult tundub see isegi mulle endale lapsikuna ja mõttetuna, aga ma olen veits solvunud. Nagu pubekas, kes avastab, et sõbrantsid on kinno läinud ja teda polegi kutsutud. Või midagi sellist....
Armastus kõigis oma väljendusvormides. Või omandiinstinkt? Nagu midagi sellist, et mina tundsin teda enne sind, sina oled võõras, aga tema kuulub minu karja, näitan igaks juhuks hambaid? Või on tegu lihtsalt pesuehtsa armukadedusega? Mõttetu tunne iseenesest, antud juhul veel eriti mõttetu. No tegelikult isegi totter, nagu mingis komöödiaseriaalis, kus irvitatakse käsu peale. Mitmekülgsed armastuskolmnurgad. Mõnikord ma ei usugi et midagi nii tobedat saab päris elus juhtuda.
No igatahes. Kui inimese elus on toimumas mingi põhjalik muutus: abiellumine, lapse sünd, no kihlumine näiteks, siis on teatud ringkond, kes seda otse algallikast kuulevad. Lähimad sõbrad, need keda sa armastad, need kelle elu see sündmus muuta võib. Ja kui sa kuuled mingit sedasorti uudist oma (südame?)lähedase sõbra kohta kaudsetest allikatest.... Siis sa tunned järsku, et ta ei armastanudki sind päriselt, see teeb haiget.
Kas ma olen neurootik?
Armastus kõigis oma väljendusvormides. Või omandiinstinkt? Nagu midagi sellist, et mina tundsin teda enne sind, sina oled võõras, aga tema kuulub minu karja, näitan igaks juhuks hambaid? Või on tegu lihtsalt pesuehtsa armukadedusega? Mõttetu tunne iseenesest, antud juhul veel eriti mõttetu. No tegelikult isegi totter, nagu mingis komöödiaseriaalis, kus irvitatakse käsu peale. Mitmekülgsed armastuskolmnurgad. Mõnikord ma ei usugi et midagi nii tobedat saab päris elus juhtuda.
No igatahes. Kui inimese elus on toimumas mingi põhjalik muutus: abiellumine, lapse sünd, no kihlumine näiteks, siis on teatud ringkond, kes seda otse algallikast kuulevad. Lähimad sõbrad, need keda sa armastad, need kelle elu see sündmus muuta võib. Ja kui sa kuuled mingit sedasorti uudist oma (südame?)lähedase sõbra kohta kaudsetest allikatest.... Siis sa tunned järsku, et ta ei armastanudki sind päriselt, see teeb haiget.
Kas ma olen neurootik?
21.11.08
Võlur käis
Kõik on maetud vaksapaksusesse lumme
ja seda muudkui tuleb tuleb veel,
kõik sopp ja pori, mis eile oli
on läinud ja tänavad mu ümber on nagu peidetud maailmad
Ma ei suuda oma sõnakuulmatuid kinganinasid kodu poole keerata
ja muudkui sumpan ja sumpan ja sumpan
ja igal sammul pakib mu saapaninadele lund, mis muudab mu saapad narrisussideks,
paljastades mu tõelise loomuse
Aedades naeratavad pikaninalised valged mehed.
Ja meis kõigis on tegelikult nii palju last.
Lumi mitte ei mata vaid paljastab meie tõelist loomust.
ja seda muudkui tuleb tuleb veel,
kõik sopp ja pori, mis eile oli
on läinud ja tänavad mu ümber on nagu peidetud maailmad
Ma ei suuda oma sõnakuulmatuid kinganinasid kodu poole keerata
ja muudkui sumpan ja sumpan ja sumpan
ja igal sammul pakib mu saapaninadele lund, mis muudab mu saapad narrisussideks,
paljastades mu tõelise loomuse
Aedades naeratavad pikaninalised valged mehed.
Ja meis kõigis on tegelikult nii palju last.
Lumi mitte ei mata vaid paljastab meie tõelist loomust.
7.11.08
Millega tegelevad poisid
Ehitavad toolidest mini coopereid ja rakette, millega käivad kuu peal juustu toomas. Töötavad nagu automaadid - hambaid saab pesta münti sisse pannes ja nuppu keerates. On rongid, tuututavad ringi liikudes.
5.11.08
Maailm on küla
Ahaa, mõni mõtleb et põgeneks ära kaugele maale. Lähed ja lähed, aga ikka oled siinsamas. Keskid ostavad lennukipileteid, keskid sahmerdavad sinna-tänna levib desinformatsioon ja mitmesugused müüdid selle kohta mis asju sa ühe või teise hingega ajad ja mida sul vaja on ja kuulujutud võimenduvad ja varsti räägitakse juba, et sa oled pärismaalaste käes vangis ja suguharupealik on saatnud teele kakssada kitse lennuki pagasiruumis, sest tahab sind oma pojale naiseks lunastada ja Isa hakkab otsima juba lauta, kuhu mahuks kahesajapealine kitsekari, kuigi tegelikult on küsimus ainult ühes lennukipiletis, mida on kõige mugavam osta krediitkaardiga, mida sul endal juhuslikult käepärast pole.
Igatahes on maailm üks küla ja kuhu sa ka ei läheks, ikka nad sahmivad ja sebivad, nagu onu August ütles: "Kas uks on lukus, kas uks on lukus, jah ma panin ukse lukku, ei hoopis mina panin ukse lukku. Ja kui minna kontrollima, siis on uks muidugi lahti ja pesamuna seob esiku põrandal rahulikult ketsipaelu kinni."
Sellised me oleme.
Igatahes on maailm üks küla ja kuhu sa ka ei läheks, ikka nad sahmivad ja sebivad, nagu onu August ütles: "Kas uks on lukus, kas uks on lukus, jah ma panin ukse lukku, ei hoopis mina panin ukse lukku. Ja kui minna kontrollima, siis on uks muidugi lahti ja pesamuna seob esiku põrandal rahulikult ketsipaelu kinni."
Sellised me oleme.
20.2.08
Kild
Juhtus juba mõne aja eest tegelikult.
Kert räägib lasteaiast tulles oma päevast: "Paul ja Karl Mattias varitsesid mind ja tulistasid minu pihta ja siis ma hakkasin nutma. Ja kasvataja küsis, mis on ja mina ütlesin, et inimeste pihta ei tohi ju tulistada. Siis Paul ja Karl Mattias võtsid mind ka oma mängu ja me hakkasime hoopis tüdrukute pihta tulistama. "
Missakostad...
Kert räägib lasteaiast tulles oma päevast: "Paul ja Karl Mattias varitsesid mind ja tulistasid minu pihta ja siis ma hakkasin nutma. Ja kasvataja küsis, mis on ja mina ütlesin, et inimeste pihta ei tohi ju tulistada. Siis Paul ja Karl Mattias võtsid mind ka oma mängu ja me hakkasime hoopis tüdrukute pihta tulistama. "
Missakostad...
29.11.07
Viisakuse võim
Ihan on avastanud väe, mida viisakas käitumine annab. Toimetab mööda tuba, veab asju ja pinke ühest kohast teise ja trügib inimestest mööda pidevalt pobisedes: "Vabandust, vabandust!" Töötab küll! Eriti 1 aasta ja 4 kuu vanuses.
Tingeltangel jõulukringel
Nii, mitu (jõulu)pidu on kalendris?
Kodus - 2
Lasteaias - 2
Pühapäevakoolis - 1
Koguduse noortega - 1
Mehe töökohas - 1
Klassikaaslastega (NB! Uku tuleb, aga kas Karel tuleb?) - 1
Ämma juures - 1
Nii et kaheksad jõulud ühe aastaga.
Kodus - 2
Lasteaias - 2
Pühapäevakoolis - 1
Koguduse noortega - 1
Mehe töökohas - 1
Klassikaaslastega (NB! Uku tuleb, aga kas Karel tuleb?) - 1
Ämma juures - 1
Nii et kaheksad jõulud ühe aastaga.
21.10.07
Che Murka sünnipäev
Hommikul tegi Mammi koos Kerdiga torti, õhtul köeti sauna, tehti põhi ühele Jägermeistrile ja ühele dzinnile, mekutati ka veidi rummi, aga see jäi põhjani joomata, sest selles putlis oli rohkem kui ühe napsi jagu. Torti söödi Õnne 13 kõrvale Papi pideva torina saatel: "See tort on ju täielik suhkur. Liiga magus. Vanasti oli suhkur odav, jah. Nii magusat torti ei saa üldse süüa" Ühesõnaga, Papile maitses tort hirmsasti ja ta sõi mitu tükki.
Kõrgestiaustatud juubilarist ei ühtki teadaannet. Nelkide ülev sülem talle revolutsiooni auks ja üks sigar, millisest meie siin ainult und näeme.
Kõrgestiaustatud juubilarist ei ühtki teadaannet. Nelkide ülev sülem talle revolutsiooni auks ja üks sigar, millisest meie siin ainult und näeme.
15.10.07
Brrrr
Sügis jälle käes. Tuba külm ja õu veel külmem.
Homme toon puid, laon ahju, pistan põlema, vaatan leeke, sõtkun taigna, määrin vormid, valan taigna sisse, tõstan sooja kohta kerkima kuni leek ahjus keerutab. Siis sulgen ahju, keeran siibri kinni ja tõstan vormid ahju küpsema. Tunni aja pärast on tuba täiesti ainulaadset leivalõhna täis.
Vahepeal õmblen lapitekki ja nuuskan oma nohust nina. Lõpuks topin pisikese riidesse, kolistan bussi peale ja toon lasteaiast selle, kes kõigile uhkelt teatab: Minu emme leib.
Aga nüüd, juuretis käärima ja koti peale, sest nohu magatakse minema.
Homme toon puid, laon ahju, pistan põlema, vaatan leeke, sõtkun taigna, määrin vormid, valan taigna sisse, tõstan sooja kohta kerkima kuni leek ahjus keerutab. Siis sulgen ahju, keeran siibri kinni ja tõstan vormid ahju küpsema. Tunni aja pärast on tuba täiesti ainulaadset leivalõhna täis.
Vahepeal õmblen lapitekki ja nuuskan oma nohust nina. Lõpuks topin pisikese riidesse, kolistan bussi peale ja toon lasteaiast selle, kes kõigile uhkelt teatab: Minu emme leib.
Aga nüüd, juuretis käärima ja koti peale, sest nohu magatakse minema.
11.9.07
Lasteaed
Kert käib lasteaias. Tal on täna lasteaiapäev. Erilist motivatsiooni pole. Poleks nagu vaja teda sinna üldse saata, niikuinii olen ju kodus. Miskipärast oli ta siiski nõus sinna minema. Võibolla ta on juba sellises eas ka, kus teised inimesed hakkavad teda huvitama.
Pärast paari esimest päeva kohe probleemid. Raske on end eemal hoida ja lasta lapsel ise enda eest seista. Rühmas on Sebastian - teistest vanem poiss, kes käib seal koos väikevennaga. Ma ei tea miks, aga miskipärast on ta Kerdi välja valinud, et teda kiusata. Kui Kadri küsis Kerdilt, noh, kas sa oled nüüd lasteaialaps, siis vastas Kert, ei, enam ei ole, lasteaias on Sebastian, kes teeb mulle paha, mina ei julge sinna rohkem minna.
Ma olen juba mitu päeva veetnud kujutledes, kuidas ma torman lasteaeda, päästan oma lapsukese Sebastiani käest, teen Sebastiani kõigi teiste laste ees maatasa ja kärgin kasvatajad läbi. Uh, nõiamoor on peidus mu sees ja ei oska end sugugi hästi varjata.
Pärast paari esimest päeva kohe probleemid. Raske on end eemal hoida ja lasta lapsel ise enda eest seista. Rühmas on Sebastian - teistest vanem poiss, kes käib seal koos väikevennaga. Ma ei tea miks, aga miskipärast on ta Kerdi välja valinud, et teda kiusata. Kui Kadri küsis Kerdilt, noh, kas sa oled nüüd lasteaialaps, siis vastas Kert, ei, enam ei ole, lasteaias on Sebastian, kes teeb mulle paha, mina ei julge sinna rohkem minna.
Ma olen juba mitu päeva veetnud kujutledes, kuidas ma torman lasteaeda, päästan oma lapsukese Sebastiani käest, teen Sebastiani kõigi teiste laste ees maatasa ja kärgin kasvatajad läbi. Uh, nõiamoor on peidus mu sees ja ei oska end sugugi hästi varjata.