Kert käib lasteaias. Tal on täna lasteaiapäev. Erilist motivatsiooni pole. Poleks nagu vaja teda sinna üldse saata, niikuinii olen ju kodus. Miskipärast oli ta siiski nõus sinna minema. Võibolla ta on juba sellises eas ka, kus teised inimesed hakkavad teda huvitama.
Pärast paari esimest päeva kohe probleemid. Raske on end eemal hoida ja lasta lapsel ise enda eest seista. Rühmas on Sebastian - teistest vanem poiss, kes käib seal koos väikevennaga. Ma ei tea miks, aga miskipärast on ta Kerdi välja valinud, et teda kiusata. Kui Kadri küsis Kerdilt, noh, kas sa oled nüüd lasteaialaps, siis vastas Kert, ei, enam ei ole, lasteaias on Sebastian, kes teeb mulle paha, mina ei julge sinna rohkem minna.
Ma olen juba mitu päeva veetnud kujutledes, kuidas ma torman lasteaeda, päästan oma lapsukese Sebastiani käest, teen Sebastiani kõigi teiste laste ees maatasa ja kärgin kasvatajad läbi. Uh, nõiamoor on peidus mu sees ja ei oska end sugugi hästi varjata.
