Tagurpidimäng

Laste kõrvad on ju kapsalehed. Emme jutt sinna sisse ei lähe. Või kui läheb, siis viuh teisest kõrvast jälle välja.

Kõike on vaja kakskümmend korda öelda. Ja kätega vehkida, et tähelepanu võita. Ja häält tõsta.

Tagurpidimäng on imerohi. Kõigepealt tuleb kokku leppida, et nüüd on tagurpidimäng ja siis öelda: "Ära praegu vetsu mine."
Laps: "Ahah, ma siis ei lähe."
Mina: "Ega ma sulle tuld põlema ei pane ju, sulle meeldib pimedas käia, eks."
Laps: "Jajah, pane palun tuli kustu, jah!"

Ligikaudu kuueaastasega töötab küll.

Miks ma ei lähe mõttetalgutele

Jututoad on toredada asjad. Inimesed saavad auru välja lasta. Ma käin isegi aeg-ajalt jututubades. Räägin ära mis südamel on ja pärast mõtlen, et aisaraisk kus lajatasin nüüd hästi. Teised räägivad ka midagi ja paremal juhul ma noogutan ja naeratan mõistvalt neid kuulates ja mõtlen pärast: "See tüüp ei lasknud ju teistel üldse rääkida," või et: "See tibi ajas ikka täiega imelikku juttu."

Halvemal juhul ma muidugi ütlen sellele tüübile ja sellele tibile ka mis ma nende jutust arvan ja siis läheb lahti see, mida arvata oligi.

Mis see siis nüüd on. Grupiteraapia? Võtame kätest kinni ja hüüame ohhoo?