12.5.22

Emakeelepäevast ja ebareaalsetest ootustest

 Emakeel on mu ema keelel
ja kuigi mu ema just keelt ei näita
võib seda ometi kindlalt väita, 
et sealt saame meie,
mu vennad ja mina,
ta suhu ka endale, laulva ja kena.
Nii kauni kui muusika 
kuigi me vahel
teeme ka vigu,
kuid see on okei.

Emakeel on me enda oma
ja kuigi läeb valesti mõnikord koma.
Ma ütlen, et munasi värvisime
ja ema mind parandab, ütleb, et mune.
Siis keel on ju lõppeks me enda teha
ta muutunud on
ja me muudame teda.
Ta muutub ka siis kui me ise ei teagi
ja tegelikult, me teadma ei peagi.
Keel on elav kui vetikakooslus
kes elab vaid siis, kui on meil kõigil koos suus.

------

Pühendatud emakeelepäevale ja mu tütrele Kaisale, kes käib Päikesejänku rühmas ja ise veel luuletada ei oska.

13.5.16

Alati, mu kallis, kui sa minu juurest lähed
haigutama minusse jääb tühimik.
Päike läheb looja, taevasse ei ilmu tähed,
päev on lõputu ja öö on igavik.

Kuid ma tean,
su südames üks koht on kindlalt mulle.
Ja ma tähtsaks pean,
et tean, see homme ka on nii.
Siis kui muutub kõik,
mis praegu kuuluvat näib sulle,
minu koht su südames
jääb mulle ikkagi.

kevad 2000/2016

23.3.16

Kuues

Sa oled jõgi,
sa oled meri,
sa oled ookean.
Sa oled hiidlaine.

Ma olen lutsukivi,
ma olen kari,
ma olen pankrannik.
Ma olen merevaht valgel liivarannal.

1.12.15

Ema on väsinud

Kõik on katki.
Püksinööp
olen mina.
Hoian pükse vajumast.
Olen katki,
pidu läbi,
püksid maas.
Traksid appi.
Palju õnne, õllekõht.
Nööpi pole vajagi,
tüliks ees.
Dressipüksid, püksikumm,
sokis auk.
Püksid käigu üldse kukele.
Olen hoopis lipsunõel.
Exeptional & optional.

13.11.12

Kontekstivaba kudumisõpetus Agele

Esimese asjana panen vaate pealaest, sest sealt saab kõige paremini aru, mismoodi see müts käib.
Teise asjana panen pildi pahemast poolest, sest sealt on näha, kuidas on alustatud. Kudumise suund siin pildil on vasakult paremale ja kogu pikkuses ülalt alla on näha õmblust, kui veidi pingutada. See on kogu töö ainuke õmblus. Õmblus teeb jõnksu ümber viimase rea nurga, ehk siis alustamise rida on täpselt nii pikk kui lõpetamise rida+viimase sektori külg pealael.
Nüüd müts küljelt ja eest.
 Laubale jääb kahandamist kahe pealae-sektori jagu ja kuklale ühe pealae-sektori jagu. Külgmised sektorid on kootud kahandamiseta ja sektori lõpetamisel samapalju silmuseid lihtsalt korraga maha kootud, kui järgmisel real pealaelt üles korjata saab.
Lõnga ja varda jämeduse kohta ei oska miskit kindlat kosta. Kootud on kahekordse lõngaga ja võib-olla vardaga nr 4, sest need on mu suured lemmikud. Koetiheduse kohta niipalju, et mul oli esimese rea jaoks üles loodud 52 silmust ja kümne sentimeetri peale mahtus 19 silmust. Üks viiest pealael näha olevast sektorist oli kõrgusega 15 edasi-tagasi rida (kokku siis mütsis 5*15 edasi-tagasi rida). Pildidl näha olevat koemustrit ma ei soovitaks (kolm rida pahempidi-kolm rida pahempidi). Samuti ei soovitaks mingit pikkupidi-soonikut. Venib küll hästi, aga paraku ühes suunas palju rohkem kui teises, nii et müts hakkab peanupu otsas ringiratast käima nagu vurr. Tegelikult soovitaks hoopis valmis kudumise järel müts ära viltida, et ta enam ei veniks igapidi.
Minu patent, jäljendamiseks neile, kes sellest segasest seletusest aru said :) Küsige lisaküsimusi.

16.7.12

kolmas

Ma ei teagi mida
aga ikka kardan.
"Kõik on hästi
katsu olla õnnelik,"
mu keha ütleb.
Aga mina kardan.
Sa võtad minust tüki
mis on suurem kui ma ise.
Ma ei teadnud, et mus nõnda palju ongi.
Ja sa tahad juurde.
Seda kardan.
Või sa ütled äkki, mulle aitab.
Las nüüd olla nii kui on,
rohkem pole vaja.
Seda kardan.
Võta veel mind,
vaata, mind ju jätkub
sulle. ära jäta.
Las ma lagunen
ja jagunen.
Ja pärast saan ma öelda:
"Olin elus
kuigi kartsin
olla õnnelik."
Õnn tuli ikka
ja naeris mu hirmu välja.
Need kortsud su silmanurkades
ongi õnn.
Need kortsud mu silmanurkades
ongi õnn.
Vaadake neid kui ma otsa olen saanud
ja olge kadedad.

6.6.12

Ma võtan ennast kokku

Ma võtan ennast kokku.
Ja see võib tähendada, et
ma veeretan end tihkeks lumepalliks,
särav jää nii seest kui väljast.
Ja kui ma olen võtnud ennast kokku
võin lennata kui kuul
ja tabada
ja jalust rabada.
Kuid ma ise pole kuulikindel
ja seda te ei näe.
Ma võin minna ka hooga mööda
ja leida ennast purustatult
lumekindluse müüridelt.
Minu jäine süda kõigile valla
astu peale ja talla.

13.2.12

Halb päev

Mul ei ole täna tuju.
Ei tea, kuhu tuju läks.
Tujul oli põõsa kuju,
tujul oli karu jaks.

Ilma tujuta ei ole
tuju teha midagi,
päeva hakust saati pole
kirja saanud ridagi.

Hommikul kui tõusin üles
tuju alles oli veel.
Teatage, kes leiab üles,
küllap kaotasin ta teel.

Ausal leidjal vaevatasu
lubadagi võiksin ma
aga vaevalt sest on kasu,
pole tuju teatada.

30.12.11

Ajude puudumisel on soovitav teha tööd südamega

Tarkus tuleb tasapisi
ja teravmeelsust kohates
võib sootuks ümber mõelda
ja tulemata jätta.
Aga haridus, helge tuleviku pant
ei jäta sind hätta.
Ja ajusid, nagu aruandeidki,
on võimalik immiteerida.
Diplom on asendamatu mimikri.

3.7.11

Veel 1

Ja öösiti sa tuled,
kui päeva olen tõstnud kõrvale
ja pimedus, mis jaanipäevaaegsest ööst
on pagendatud välja
saab läbi vaikuse
mu hinges koha.

Siis selles pimeduses oled sina ka.
Ja hirm, mis päeval hoiab
otsust kammitsas
teeb ruumi kahetsusel.

Sina, minu armas ja hea.
Ma ei tunne sind
ja ma ei tea, kas tundma saangi.

Hulljulget otsust
nooruspöörasust
ja lollust mitte ette näha
on vaja...

On sinul vaja,
sest sinu jaoks see on
elu ja surma küsimus.

6.5.11

Mida ma olen teinud täna, et oma unistust toita?

Ma kastsin lilli täna kontoris
ja see
on parim asi, mis ma üldse tegin.
Ja ma ei ole täna kellelegi halvasti öelnud
veel.
Ja selle pärast ongi mul hea meel.
Mu sõber küsis:
"Kas sa armastad oma tööd?"
Ma vastasin:
"Mulle meeldib su küsimus."
Ja tema arvas, et see küsimus tegi mu meele heaks.
Inimesed teevad hulle asju.
Neid asju, mida lihtsalt ei tehta.
Kas hullused on mulle lubatud?
Kellelt ma küsin?
Ma kirjutasin täna selle luuletuse ka
ja võin nüüd
jälle rahus
mõned päevad
vastu pidada.

25.7.10

1

Ma tahaksin surra kui ma olen vana.
Mu kirstu kõrval seisaks mu pere,
kelle silmad on kurvad, aga süda rõõmus,
et ma tulin,
et ma olin,
et ma läksin.

Ma tahaks, et mu kirstu kõrval seisaks mu pere.
Et lapsed ei püsiks paigal,
et suured teeksid silma.
Et mu kallim ei usuks.
Ei usuks, et ma ei maga,
et ma varsti ei ärka
ja ei hakka torisema.
Et ta tunneks mind oma südames,
nii nagu ma praegu olen:
ärkan varsti
ja hakkan torisema,
aga ise olen noor ja kerge
nagu mu hing siis,
kui keha on liiga raskeks saanud, et kanda,
kui mu kirstu kõrval seisab mu pere
ja lapsed ei püsi paigal
ja suured teevad silma
ja elu läheb edasi.

Minu silmad nende silmades,
minu peopesa
lõuajoon
ja kogu mu armastus.

25.3.10

Tallinn, mu arm

Linnaskäik on äraütlemata inspireeriv. Kummaline, et ma seda ütlen, aga tegelikult ma ikka väga armastan Tallinna.

Kõnnin mööda Tartu maanteed bussijaama poole. Vaatan räästaid ja loodan, et mis sealt tulla on, on juba tulnud. Kõnniteed on kitsad ja lumesupist üleujutatud. Ühe maja nurga külge on kinnitatud vineerist silt: "Ohtlik kõndida!". Samasugune silt paistab kahekümne meetri kauguselt maja järgmise nurga küljest. Kui ellu jääda tahad, mine ringiga, aga minna pole kuskile. Looduslik valik? Kes lennata oskab, jääb ellu.

Bussijaama kontorist saan kirve. (Tuttava tuttav unustas bussi.) Torkan selle kotti. Ooteruumis naeratan möödaminnes turvamehele armsasti. Too võpatab silmnähtavalt. Kirves ei paista välja. Huvitav, millest mu silmad räägivad?

Lastekodu tänaval on pompöösne juuksurisalong. Silt akende kohal röögib mingi juuksuri nime poole meetri kõrguste tähtedega. Ukse kõrval trepi peal seisab sama kõva häälega kisendavate riietega tibi ja teeb suitsu. Kootud kleit ulatub napilt ümber pupsis tagumiku, meik on professionaalne ja ilmselt ise tehtud. Ümber piha on vöö, mis näeb välja nagu Balta turu kaltsuka kõige maitsetum eksemplar ja on järelikult mitmetuhandekroonine disaineritöö. Igatahes ütleb see juuksurisalong selges eesti keeles (kasutades sealjuures kirillitsat): "Ainult siit - LINNA KÕIGE KALLIM SOENG - kuniks elu." Punkti i peale paneb neiu, kes oma läikivat Porshet salongi ees ümber pöörata üritab. Tee on kolm meetrit lai ja isegi minusuguse platsisõidunutujoru silmadele paistab ruumi nii ees kui taga tublisti olevat. Kuidagi õnnestub tal lumehange tagurdada. Auto peatub, juht sasib oma vastlakitatud lakka, ilme ütleb: "Ma mäletan, mul oli siin kunagi kuskil üks aju... vist." Siis pannakse edaspidikäik sisse ja mina silkan kõrvale, sest tõesti, kolm meetrit otse ja veidi paremale ja siis kaks meetrit tagurpidi ja vasakule ja ta olekski väljas. Poolsada meetrit edasi sumbanuna vaatan tagasi ja röögatan. Porshe tagurdab, tagaratas põrkab vastu madalat poolkerakujulist kõnniteepiiret ja jääb seisma. Juht annab gaasi ja vägev masin sõidabki rattaga üle piirde, mis auto põhja vastu põrgates vägeva ragina kuuldavale toob. Ma tunnen millegipärast füüsilist valu ja süütunnet.

18.3.10

Paastu ja patukahetsuse kontekstis...

Sellel kevadel on religioosne mõõde.
Milline mõnus paks lumekiht. Katnud kõik, mis linnas on, nii et meile tundub, et elame Maal, mitte mingis kummalises rohelusega garneeritud tehisruumis. Valge ja puhas ja ilus. Nagu piparkoogiglasuur.

Aga kui lumi sulab päikeselistel päevadel, tuleb kõik välja. Pruugitud hügieenisidemed, koerasitt ja tahm kooruvad lumest nagu liialdused patukahetsuspühal. Porilomp, mis linnaäärses bussipeatuses sinitaeva all rõõmsalt vuliseb, näeb välja nagu okse. Hei, arvatavasti see ongi okse, miks ta ei peaks olema. Piparkoogiglasuur tuleb vanalinna katuseharjadelt vihmaveetorusid mööda alla nagu Zeusi välk, pannes inimesi rekordiväärilisi hüppeid tegema. Või siis jätab vihmaveetorud kus seda ja teist ja tuleb otse, oma vääramatul sirgjoonelisel eluohtlikul viisil.

Milline kergendus on miinuskraadidega öö, mis porilombiokse jääkaane alla konserveerib. Milline kergendus on märtsilõpu lumesadu, mis peidab kusest kollase lume.

Sellegipoolest oleme me seda näinud. Ja tihased räägivad juba nädalaid omas keeles, et see ei saa nii lõputult kesta. Kõik see tuleb lõpuks ikka välja. Päike sulatab lume, ja kuivatab vee ning kevadine tuuleke puhub tolmuna maas vedeleva okse meile suhu ja silma.

Paastu ja patukahetsuse kontekstis...

27.9.09

Tagurpidimäng

Laste kõrvad on ju kapsalehed. Emme jutt sinna sisse ei lähe. Või kui läheb, siis viuh teisest kõrvast jälle välja.

Kõike on vaja kakskümmend korda öelda. Ja kätega vehkida, et tähelepanu võita. Ja häält tõsta.

Tagurpidimäng on imerohi. Kõigepealt tuleb kokku leppida, et nüüd on tagurpidimäng ja siis öelda: "Ära praegu vetsu mine."
Laps: "Ahah, ma siis ei lähe."
Mina: "Ega ma sulle tuld põlema ei pane ju, sulle meeldib pimedas käia, eks."
Laps: "Jajah, pane palun tuli kustu, jah!"

Ligikaudu kuueaastasega töötab küll.

23.4.09

Miks ma ei lähe mõttetalgutele

Jututoad on toredada asjad. Inimesed saavad auru välja lasta. Ma käin isegi aeg-ajalt jututubades. Räägin ära mis südamel on ja pärast mõtlen, et aisaraisk kus lajatasin nüüd hästi. Teised räägivad ka midagi ja paremal juhul ma noogutan ja naeratan mõistvalt neid kuulates ja mõtlen pärast: "See tüüp ei lasknud ju teistel üldse rääkida," või et: "See tibi ajas ikka täiega imelikku juttu."

Halvemal juhul ma muidugi ütlen sellele tüübile ja sellele tibile ka mis ma nende jutust arvan ja siis läheb lahti see, mida arvata oligi.

Mis see siis nüüd on. Grupiteraapia? Võtame kätest kinni ja hüüame ohhoo?

19.12.08

jõulukaart

Nalja saab. Tavaliselt olen ma keskerakonna eedi tempudele reageerinud klaasistunud pilguga, no aga see on juba liiga hea, et seda mitte tähele panna.

Palun minge keskerakonna kodulehele ja koostage endale paar edgari jõulukaarti!

18.12.08

Mossitan

Tegelikult tundub see isegi mulle endale lapsikuna ja mõttetuna, aga ma olen veits solvunud. Nagu pubekas, kes avastab, et sõbrantsid on kinno läinud ja teda polegi kutsutud. Või midagi sellist....

Armastus kõigis oma väljendusvormides. Või omandiinstinkt? Nagu midagi sellist, et mina tundsin teda enne sind, sina oled võõras, aga tema kuulub minu karja, näitan igaks juhuks hambaid? Või on tegu lihtsalt pesuehtsa armukadedusega? Mõttetu tunne iseenesest, antud juhul veel eriti mõttetu. No tegelikult isegi totter, nagu mingis komöödiaseriaalis, kus irvitatakse käsu peale. Mitmekülgsed armastuskolmnurgad. Mõnikord ma ei usugi et midagi nii tobedat saab päris elus juhtuda.

No igatahes. Kui inimese elus on toimumas mingi põhjalik muutus: abiellumine, lapse sünd, no kihlumine näiteks, siis on teatud ringkond, kes seda otse algallikast kuulevad. Lähimad sõbrad, need keda sa armastad, need kelle elu see sündmus muuta võib. Ja kui sa kuuled mingit sedasorti uudist oma (südame?)lähedase sõbra kohta kaudsetest allikatest.... Siis sa tunned järsku, et ta ei armastanudki sind päriselt, see teeb haiget.

Kas ma olen neurootik?

29.11.08

Poeet

No võtsin mina täna õhtul ette ja hakkasin youtube'st kaasaegset eesti levimuusikat kuulama. :)

Alusatsin Kosmikutest, kellest ma olen ühtteist kuulnud, aga kes osutusid kohati mu maitse jaoks liiga pehmeks ja kohati kuidagi mõttetuks, no ma karjun ise ka päevad läbi, mis ma sest siis veel kuulan... Aga no kidramees oma tööd igatahes oskab.

Ja siis kukkusin miskipärast Chalice'i kuulama. Oojaa ja nüüd ma nutan. Oo, ja nüüd ma juba naeran. Ok, Artur Alliksaar on surnud, aga mis siis sellest. Päriselt. Ja Jaan Kross on surnud. Aga meil on veel mehi, kellel on tegelikult ka midagi ÖELDA. Ja piisavalt palju mune, et seda välja ütlema hakata. Haruldane kooslus.

21.11.08

Võlur käis

Kõik on maetud vaksapaksusesse lumme
ja seda muudkui tuleb tuleb veel,
kõik sopp ja pori, mis eile oli
on läinud ja tänavad mu ümber on nagu peidetud maailmad
Ma ei suuda oma sõnakuulmatuid kinganinasid kodu poole keerata
ja muudkui sumpan ja sumpan ja sumpan
ja igal sammul pakib mu saapaninadele lund, mis muudab mu saapad narrisussideks,
paljastades mu tõelise loomuse
Aedades naeratavad pikaninalised valged mehed.
Ja meis kõigis on tegelikult nii palju last.
Lumi mitte ei mata vaid paljastab meie tõelist loomust.