Kontekstivaba kudumisõpetus Agele

Esimese asjana panen vaate pealaest, sest sealt saab kõige paremini aru, mismoodi see müts käib.

Teise asjana panen pildi pahemast poolest, sest sealt on näha, kuidas on alustatud. Kudumise suund siin pildil on vasakult paremale ja kogu pikkuses ülalt alla on näha õmblust, kui veidi pingutada. See on kogu töö ainuke õmblus. Õmblus teeb jõnksu ümber viimase rea nurga, ehk siis alustamise rida on täpselt nii pikk kui lõpetamise rida+viimase sektori külg pealael.

Nüüd müts küljelt ja eest.

 Laubale jääb kahandamist kahe pealae-sektori jagu ja kuklale ühe pealae-sektori jagu. Külgmised sektorid on kootud kahandamiseta ja sektori lõpetamisel samapalju silmuseid lihtsalt korraga maha kootud, kui järgmisel real pealaelt üles korjata saab.

Lõnga ja varda jämeduse kohta ei oska miskit kindlat kosta. Kootud on kahekordse lõngaga ja võib-olla vardaga nr 4, sest need on mu suured lemmikud. Koetiheduse kohta niipalju, et mul oli esimese rea jaoks üles loodud 52 silmust ja kümne sentimeetri peale mahtus 19 silmust. Üks viiest pealael näha olevast sektorist oli kõrgusega 15 edasi-tagasi rida (kokku siis mütsis 5*15 edasi-tagasi rida). Pildidl näha olevat koemustrit ma ei soovitaks (kolm rida pahempidi-kolm rida pahempidi). Samuti ei soovitaks mingit pikkupidi-soonikut. Venib küll hästi, aga paraku ühes suunas palju rohkem kui teises, nii et müts hakkab peanupu otsas ringiratast käima nagu vurr. Tegelikult soovitaks hoopis valmis kudumise järel müts ära viltida, et ta enam ei veniks igapidi.

Minu patent, jäljendamiseks neile, kes sellest segasest seletusest aru said :) Küsige lisaküsimusi.

kolmas

Ma ei teagi mida
aga ikka kardan.
"Kõik on hästi
katsu olla õnnelik,"
mu keha ütleb.
Aga mina kardan.
Sa võtad minust tüki
mis on suurem kui ma ise.
Ma ei teadnud, et mus nõnda palju ongi.
Ja sa tahad juurde.
Seda kardan.
Või sa ütled äkki, mulle aitab.
Las nüüd olla nii kui on,
rohkem pole vaja.
Seda kardan.
Võta veel mind,
vaata, mind ju jätkub
sulle. ära jäta.
Las ma lagunen
ja jagunen.
Ja pärast saan ma öelda:
"Olin elus
kuigi kartsin
olla õnnelik."
Õnn tuli ikka
ja naeris mu hirmu välja.
Need kortsud su silmanurkades
ongi õnn.
Need kortsud mu silmanurkades
ongi õnn.
Vaadake neid kui ma otsa olen saanud
ja olge kadedad.

Ma võtan ennast kokku

Ma võtan ennast kokku.
Ja see võib tähendada, et
ma veeretan end tihkeks lumepalliks,
särav jää nii seest kui väljast.
Ja kui ma olen võtnud ennast kokku
võin lennata kui kuul
ja tabada
ja jalust rabada.
Kuid ma ise pole kuulikindel
ja seda te ei näe.
Ma võin minna ka hooga mööda
ja leida ennast purustatult
lumekindluse müüridelt.
Minu jäine süda kõigile valla
astu peale ja talla.

Halb päev

Mul ei ole täna tuju.
Ei tea, kuhu tuju läks.
Tujul oli põõsa kuju,
tujul oli karu jaks.

Ilma tujuta ei ole
tuju teha midagi,
päeva hakust saati pole
kirja saanud ridagi.

Hommikul kui tõusin üles
tuju alles oli veel.
Teatage, kes leiab üles,
küllap kaotasin ta teel.

Ausal leidjal vaevatasu
lubadagi võiksin ma
aga vaevalt sest on kasu,
pole tuju teatada.