Ma ei teagi mida
aga ikka kardan.
"Kõik on hästi
katsu olla õnnelik,"
mu keha ütleb.
Aga mina kardan.
Sa võtad minust tüki
mis on suurem kui ma ise.
Ma ei teadnud, et mus nõnda palju ongi.
Ja sa tahad juurde.
Seda kardan.
Või sa ütled äkki, mulle aitab.
Las nüüd olla nii kui on,
rohkem pole vaja.
Seda kardan.
Võta veel mind,
vaata, mind ju jätkub
sulle. ära jäta.
Las ma lagunen
ja jagunen.
Ja pärast saan ma öelda:
"Olin elus
kuigi kartsin
olla õnnelik."
Õnn tuli ikka
ja naeris mu hirmu välja.
Need kortsud su silmanurkades
ongi õnn.
Need kortsud mu silmanurkades
ongi õnn.
Vaadake neid kui ma otsa olen saanud
ja olge kadedad.
