Ma tahaksin surra kui ma olen vana.
Mu kirstu kõrval seisaks mu pere,
kelle silmad on kurvad, aga süda rõõmus,
et ma tulin,
et ma olin,
et ma läksin.
Ma tahaks, et mu kirstu kõrval seisaks mu pere.
Et lapsed ei püsiks paigal,
et suured teeksid silma.
Et mu kallim ei usuks.
Ei usuks, et ma ei maga,
et ma varsti ei ärka
ja ei hakka torisema.
Et ta tunneks mind oma südames,
nii nagu ma praegu olen:
ärkan varsti
ja hakkan torisema,
aga ise olen noor ja kerge
nagu mu hing siis,
kui keha on liiga raskeks saanud, et kanda,
kui mu kirstu kõrval seisab mu pere
ja lapsed ei püsi paigal
ja suured teevad silma
ja elu läheb edasi.
Minu silmad nende silmades,
minu peopesa
lõuajoon
ja kogu mu armastus.
