Jututoad on toredada asjad. Inimesed saavad auru välja lasta. Ma käin isegi aeg-ajalt jututubades. Räägin ära mis südamel on ja pärast mõtlen, et aisaraisk kus lajatasin nüüd hästi. Teised räägivad ka midagi ja paremal juhul ma noogutan ja naeratan mõistvalt neid kuulates ja mõtlen pärast: "See tüüp ei lasknud ju teistel üldse rääkida," või et: "See tibi ajas ikka täiega imelikku juttu."
Halvemal juhul ma muidugi ütlen sellele tüübile ja sellele tibile ka mis ma nende jutust arvan ja siis läheb lahti see, mida arvata oligi.
Mis see siis nüüd on. Grupiteraapia? Võtame kätest kinni ja hüüame ohhoo?
