Õhtul panevad pudrusuud oma suud ja silmad kinni ja minu mõtted jõuavad viimaks minuni. Et seda vältida, istun teleka ees, loen pasaromaane, vaatan filme. Juhe koos, ühesõnaga.
Kui minu pea viimaks patja puutub, siis tõmban peale paksu süütundeteki ja keeran veel tunde küljelt küljele. Mis vaja teha, mis kohustused tegemata. Mida tahaks jõuda, mida ei jõuagi. Kuidas ma käitun eludega, mis minu hoolde on usaldatud. Inimestega, kelle emaks on mul au ja privileeg olla kutsutud. Enam kunagi ei karju, enam kunagi ei kaota enesevaltsust, ei hirmuta, ei ähvarda, ei ärritu, ei kasuta vägivalda, ei plahvata, ei loobu lootusetuna.
Ise ka ei usu oma lubadusi. Mitte hetkekski õnneks, niipalju on vähemalt enesekriitikat säilinud.
Kus kasvab see jõupuu, millest emad oma rammu peaks saama?
