Tallinn, mu arm

Linnaskäik on äraütlemata inspireeriv. Kummaline, et ma seda ütlen, aga tegelikult ma ikka väga armastan Tallinna.

Kõnnin mööda Tartu maanteed bussijaama poole. Vaatan räästaid ja loodan, et mis sealt tulla on, on juba tulnud. Kõnniteed on kitsad ja lumesupist üleujutatud. Ühe maja nurga külge on kinnitatud vineerist silt: "Ohtlik kõndida!". Samasugune silt paistab kahekümne meetri kauguselt maja järgmise nurga küljest. Kui ellu jääda tahad, mine ringiga, aga minna pole kuskile. Looduslik valik? Kes lennata oskab, jääb ellu.

Bussijaama kontorist saan kirve. (Tuttava tuttav unustas bussi.) Torkan selle kotti. Ooteruumis naeratan möödaminnes turvamehele armsasti. Too võpatab silmnähtavalt. Kirves ei paista välja. Huvitav, millest mu silmad räägivad?

Lastekodu tänaval on pompöösne juuksurisalong. Silt akende kohal röögib mingi juuksuri nime poole meetri kõrguste tähtedega. Ukse kõrval trepi peal seisab sama kõva häälega kisendavate riietega tibi ja teeb suitsu. Kootud kleit ulatub napilt ümber pupsis tagumiku, meik on professionaalne ja ilmselt ise tehtud. Ümber piha on vöö, mis näeb välja nagu Balta turu kaltsuka kõige maitsetum eksemplar ja on järelikult mitmetuhandekroonine disaineritöö. Igatahes ütleb see juuksurisalong selges eesti keeles (kasutades sealjuures kirillitsat): "Ainult siit - LINNA KÕIGE KALLIM SOENG - kuniks elu." Punkti i peale paneb neiu, kes oma läikivat Porshet salongi ees ümber pöörata üritab. Tee on kolm meetrit lai ja isegi minusuguse platsisõidunutujoru silmadele paistab ruumi nii ees kui taga tublisti olevat. Kuidagi õnnestub tal lumehange tagurdada. Auto peatub, juht sasib oma vastlakitatud lakka, ilme ütleb: "Ma mäletan, mul oli siin kunagi kuskil üks aju... vist." Siis pannakse edaspidikäik sisse ja mina silkan kõrvale, sest tõesti, kolm meetrit otse ja veidi paremale ja siis kaks meetrit tagurpidi ja vasakule ja ta olekski väljas. Poolsada meetrit edasi sumbanuna vaatan tagasi ja röögatan. Porshe tagurdab, tagaratas põrkab vastu madalat poolkerakujulist kõnniteepiiret ja jääb seisma. Juht annab gaasi ja vägev masin sõidabki rattaga üle piirde, mis auto põhja vastu põrgates vägeva ragina kuuldavale toob. Ma tunnen millegipärast füüsilist valu ja süütunnet.