18.3.10

Paastu ja patukahetsuse kontekstis...

Sellel kevadel on religioosne mõõde.
Milline mõnus paks lumekiht. Katnud kõik, mis linnas on, nii et meile tundub, et elame Maal, mitte mingis kummalises rohelusega garneeritud tehisruumis. Valge ja puhas ja ilus. Nagu piparkoogiglasuur.

Aga kui lumi sulab päikeselistel päevadel, tuleb kõik välja. Pruugitud hügieenisidemed, koerasitt ja tahm kooruvad lumest nagu liialdused patukahetsuspühal. Porilomp, mis linnaäärses bussipeatuses sinitaeva all rõõmsalt vuliseb, näeb välja nagu okse. Hei, arvatavasti see ongi okse, miks ta ei peaks olema. Piparkoogiglasuur tuleb vanalinna katuseharjadelt vihmaveetorusid mööda alla nagu Zeusi välk, pannes inimesi rekordiväärilisi hüppeid tegema. Või siis jätab vihmaveetorud kus seda ja teist ja tuleb otse, oma vääramatul sirgjoonelisel eluohtlikul viisil.

Milline kergendus on miinuskraadidega öö, mis porilombiokse jääkaane alla konserveerib. Milline kergendus on märtsilõpu lumesadu, mis peidab kusest kollase lume.

Sellegipoolest oleme me seda näinud. Ja tihased räägivad juba nädalaid omas keeles, et see ei saa nii lõputult kesta. Kõik see tuleb lõpuks ikka välja. Päike sulatab lume, ja kuivatab vee ning kevadine tuuleke puhub tolmuna maas vedeleva okse meile suhu ja silma.

Paastu ja patukahetsuse kontekstis...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar