Kristlased olid palju viletsamad kopiraitijad, kui moslemid. Oh oleks ometi piiblis otsene ja vääramatu keeld Kristuse kujutamiseks. Pääseksime kõigist nendest paduviletsatest piibli põhjal vändatud filmidest, mida idioodi järjekindlusega Suure Reede Suurest Tähendusest kimbatusse sattunud programmijuhid telesse topivad.
Kas kujutlusvõime puudumise tõttu võiks kristlased minna USA saatkonda pudelitega loopima ja Gibsonile postiga saasta saatma?
6.4.07
5.3.07
Kert räägib naljajuttu
Ei püsi ju kuidagi söömise juures, kui vaja süüa.
Emme ütleb, istu paigal ja söö oma jogurt ja leib ära.
Kert vastu, jogurtit ju ei sööda, jogurtit jouetakse.
Emme vastu, jogurtit ei joueta, jogurtit juuakse.
Kert teeb häbeliku kimbatusse sattunu naljanäo.
Laps targutab juba sama palju, kui tema emagi...
Emme ütleb, istu paigal ja söö oma jogurt ja leib ära.
Kert vastu, jogurtit ju ei sööda, jogurtit jouetakse.
Emme vastu, jogurtit ei joueta, jogurtit juuakse.
Kert teeb häbeliku kimbatusse sattunu naljanäo.
Laps targutab juba sama palju, kui tema emagi...
13.2.07
Tekk peale
Õhtul panevad pudrusuud oma suud ja silmad kinni ja minu mõtted jõuavad viimaks minuni. Et seda vältida, istun teleka ees, loen pasaromaane, vaatan filme. Juhe koos, ühesõnaga.
Kui minu pea viimaks patja puutub, siis tõmban peale paksu süütundeteki ja keeran veel tunde küljelt küljele. Mis vaja teha, mis kohustused tegemata. Mida tahaks jõuda, mida ei jõuagi. Kuidas ma käitun eludega, mis minu hoolde on usaldatud. Inimestega, kelle emaks on mul au ja privileeg olla kutsutud. Enam kunagi ei karju, enam kunagi ei kaota enesevaltsust, ei hirmuta, ei ähvarda, ei ärritu, ei kasuta vägivalda, ei plahvata, ei loobu lootusetuna.
Ise ka ei usu oma lubadusi. Mitte hetkekski õnneks, niipalju on vähemalt enesekriitikat säilinud.
Kus kasvab see jõupuu, millest emad oma rammu peaks saama?
Kui minu pea viimaks patja puutub, siis tõmban peale paksu süütundeteki ja keeran veel tunde küljelt küljele. Mis vaja teha, mis kohustused tegemata. Mida tahaks jõuda, mida ei jõuagi. Kuidas ma käitun eludega, mis minu hoolde on usaldatud. Inimestega, kelle emaks on mul au ja privileeg olla kutsutud. Enam kunagi ei karju, enam kunagi ei kaota enesevaltsust, ei hirmuta, ei ähvarda, ei ärritu, ei kasuta vägivalda, ei plahvata, ei loobu lootusetuna.
Ise ka ei usu oma lubadusi. Mitte hetkekski õnneks, niipalju on vähemalt enesekriitikat säilinud.
Kus kasvab see jõupuu, millest emad oma rammu peaks saama?